Tootegrupid

Müntide kogumisest

1918.a. 30. nov. otsustas Ajutine Valitsus kehtestada Eesti Vabariigi põhirahaühikuks 1 mark, mis jagunes 100 penniks. Eeskuju võeti soomlastelt, kus Vene impeeriumi kuulunud Soome Suurvürstiriigis kehtisid margad-pennid juba 1860.aastast. Eesti margad tulid käibele 1919.a. kevadel. Sõja aja tingimustes olid Eesti raha kõrval käibel veel Saksa ja Soome rahad ning surrogaatrahad – Tallinna Arvekoja maksetähed ja Vabariigi 5 % võlakohustused. Esimene mündiseeria vermiti alles 1922.a.

1920.aastate alguse majandusraskused, aga ka mitmed ebaõnnestunud majanduslikud ja rahanduslikud otsused viisid Eesti rahanduse kiiresse inflatsiooni. 1924.a. uue rahaministri Otto Strandmanni juhtimisel seati Eesti vääring kulla alusele. 1925.a. soovitas Rahvasteliidu Rahanduskomitee Eestis läbi viia pangandus- ja rahandusreformi. 1927.a. võeti vastu uus Rahaseadus, mis kehtestas Eesti rahaühikuks krooni, mis jagunes 100 sendiks ja sisaldas 100/248 st 0,403226 gr puhast kulda.

Endine mark võrdsustati sendiga, inflatsioonile jalgu jäänud penni nominaalile polnud enam kasutusvõimalusi. Uute rahasedelite konkursi võitis tuntud graafik Günther Reindorff. Rahandust reguleerivad seadused hakkasid kehtima 1. jaan. 1928. ja uued kroonid tulid käibele sügisel, kusjuures vanad pangatähed püsisid ringluses veel kaks aastat. Uued metallmündid tulid käibele samuti 1928.a., metallmüntide vahetamine lõppes alles 1936.a. algul. Uue põhikirja alusel muutus Eesti Pank emissioonikeskasutuseks ainuõigusega pangatähti väljastada. Uue raha usaldatavuse kindlustamiseks sidus Eesti Pank krooni Suurbritannia naelsterlingiga ja kohustus oma rahamärke vajadusel välisraha vastu ümber vahetama.