Kummituslaevad - "Lady Lovibond", Tokelau 2015 92.5% hõbemünt

Hind:
67,00 €
Kogus: - +
Väljaandja: Tokelau
Nimiväärtus: 5 dollarit
Metall: 92.5% hõbe
Kvaliteet: Antiikviimistlus
Läbimõõt: 38,61 mm
Kaal: 20 g
Vermitud kogus: 1000 tk
Väljalaske aasta: 2015

Lady Lovibond on legendaarne kuunar, mis väidetavalt uppus Goodwini liivadel 13.veebruaril 1748 aastal Kagu-Inglismaal Kenti rannikul. Räägitakse, et iga 50 aasta tagant ilmub laeva vrakk kummitusena nähtavale. Tänaseni pole leitud ühtegi dokumenti, mis laeva uppumist kinnitaks.
Lugu jutustab, et 13.veebruaril oli laev merel, kuna selle kapten Simon Reed oli äsja abiellunud ning otsustas sündmust kruiisiga tähistada, väidetavalt oli laev teel Portugali Oportosse. Vaatamata meremeeste pikaajalisele ebausule, et naine laevas toob ebaõnne võttis kapten Reed kruiisile kaasa oma naise Annetta. Legendi järgi oli laeva esimene tüürimees John Rivers kapteni rivaal, kes oli sügavalt armunud kapteni naisesse, armukadedusest segasena sammus ta mööda laeva tekke. Samal ajal kui kapten oma naise ja külalistega laeva alumisel tekil abiellumist tähistas Riversi viha ja armukadedus aina kasvasid. Ta hiilis laeva roolis olnud meeskonnaliikme selja taha ning tappis ta ühe purustava löögiga. Seejärel võttis laeva juhtimise üle ning suunas selle ohtlikele Goodwini liivadele ja tappis kõik pardal olijad. Uurimine "tuvastas", et tegemist oli õnnetusega.
Esmakordselt nähti kummitavat laeva vrakki 50 aastat hiljem 1798 aasta 13 veebruaril ning seda kahe mööduva laeva pardalt. 1848 aastal nägi vrakki kohalik meremees, ta saatis välja päästepaadid, et võimalikke ellu jääjaid otsida. 1948 aastal nägi kummitavat vrakki kapten Bull Prestwick, ta ütles, et see nägi reaalne välja, kuid seda ümbritses tontlik roheline kuma.
Sarnased tooted
Kummituslaevad - "Mary Celeste", Niue saarte 2013 92.5% hõbemünt
Tehnilised andmed:
Hõbe: 92.5 %
Kaal: 20 g
Läbimõõt: 38.61 mm
Nimiväärtus: 1 Dollar
Kvaliteet: Antiikviimistlus
Väljaandja: Niue saared
Väljalaskeaasta: 2013
Tiraaž: 1000 tk

Mary Celeste on hüljatud kummituslaev, mis leiti Portugali ranniku lähedalt 1872. aastal. Laeva tõeline saatus on tänapäevani lahtine, enamik spekulatsioone toetub Abel Fosdyk'i paberitele. Mary Celeste'i lugu on sageli ära toodud kui arhetüüpset lugu kummituslaevadest. Mary Celeste oli 31 meetri pikkune brigantiin. See ehitati Nova Scotias Spenceri saarel 1861. aastal, kandis algselt nime Amazon ning oli esimene suur alus, mis Nova Scotias tehtud. Laeva esimene kapten suri kohe oma esimese merereisi alguses. Sellele järgnes mitmeid ebaõnnestunud reise, levis kuuldus laeva õnnetust aurast ning vahetas seetõttu mitmel korral omanikke. 1869. aasta algul sõitis laev Nova Scotia lähistel Glace`i lahel tormiga madalikule, müüdi järgnevalt ameeriklastele, kes muutsid selle nime Mary Celeste'ks.
7. novembril 1872. aastal võttis laev kapten Benjamin Briggsi juhtimisel pardale lasti tööstuslikku alkoholi, mis pärines firmalt Meissner Ackermann & Coin ning asus merereisile New Yorgist Itaaliasse, Genuasse. Lisaks seitsmele meeskonnaliikmele olid laevas ka kaks reisijat: kapteni naine Sarah ning nende kaheaastane tütar Sophia Matilda. 4. detsembril samal aastal nähti Mary Celeste`i laeva Dei Gratia pardalt. Seal oli kapteniks David Reed Morehouse, kes tundis ka Mary Celeste`i kaptenit. Dei Gratia oli New Yorgist teele asunud 7 päeva pärast Mary Celeste'i lahkumist. Olles laeva kaks tundi põhjalikult uurinud otsustas Dei Gratia meeskond, et laev triivib, kuigi polnud saatnud välja mingeid hädaabisignaale. Oliver Deveau, Dei Gratia tüürimees, saatis Mary Celeste`i pardale väikese paadiseltskonna. Nood leidsid eest mahajäetud, ent igati heas sõidukorras laeva. Samuti raporteeris Deveau, et "kogu laev oli segamini ja märg". Seal leidus vaid üks töökorras pump, tekkidel oli palju vett, samuti oli 3,5 jala kõrgune veekiht laeva põhjas. Laoruum oli avatud, kell rikkis ning kompass katki, sekstant ja merekronomeeter aga kadunud, mis andis veelgi kinnitust sellele, et laev oli maha jäetud. Ainus päästepaat näis olevat pigem rahulikult alla võetud kui sealt kiiruga rebitud. Kogu laevalast ühtekokku 1701 barreli alkoholiga oli puutumata, kuigi kui kõik viimaks Genuas ümber laaditi, selgus, et 9 barrelit oli puudu. Pardal oli ka poole aasta jagu toidu- ja joogivarusid. Kõik laevadokumendid, peale kapteni logiraamatu, olid kadunud. Kapteni viimane sissekanne oli kuupäevaga 24. november ning tollaseks asukohaks oli märgitud 100 miili Assooride saarestikust läänes. Laeva viimane maabumiskoht oli Santa Maria saar Assooridel ning sinna jõuti 25. novembril.
Dei Gratia meeskond jaotati pooleks, et Mary Celeste Gibraltari väina toimetada, kus kuulduste kohaselt olevat meeskond kohtult julguse ja oskuste eest tublisti kiita saanud. Tähtis kohtuametnik Frederick Solly Flood taandas need kuuldused siiski tavalisteks päästetöödeks ning kolme Dei Gratia meest süüdistas ta ka pettustes. Lõpuks anti võimude poolt siiski Dei Gratia meeskonnale üle auhinnaraha, mis jäi aga algsest tublisti väiksemaks, kuna mõningaid osi meeskonna tööst ei saanud kohus heaks kiita.
Mitte kedagi Mary Celeste'i reisijatest ega meeskonnaliikmetest pole kunagi leitud ning nende saatust ei pruugigi kunagi teada saada, ehkki spekuleeritud on neil teemadel palju. 1873. aasta algul tuli raport, et Hispaania rannikule oli triivinud kaks päästepaati, millest ühes oli üks surnukeha ja USA lipp ning teises viis surnukeha. On väidetud, et need olidki Mary Celeste meeskonnaliikmed, ent kuna laipu lähemalt ei uuritud, pole see väide tõestust leidnud.
65,00 €